illusioon

Istun üksi kodus, rüüpan kohvi ja kuulan muusikat. Kõik on nii mõnus. Käisin ennem õues, sõitsin rattaga, niiii mõnus kuuuvalgus oli ja puha, nagu mingis muinasjutus.
Nüüd hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul päris tuksis see värk.... sellssuhtes, et  perele ma saan alati loota, aga kui nendel on midagi vaja, siis olen ma nii hoolimatu. Nemad ei saa elusees mu peale loota.. sest alati, kui midagi on ,siis tuleb mul midagi vahele ja ma suudan ikka alt ära hüpata. Ma tunnen tegelikult sellepärast ennast nii halvasti koguaeg, et mind ei ole olemas nende inimeste jaoks, kes minust kõige rohkem peavad lugu, armastavad ja toetavad kogu hingest, kes on minu pärast mures, kes tahavad koguaeg et mul läheks hästi, kes on olemas ALATI, igakell. Ma ei tea, miks ma teen niii, et ma ei hooli neist nii, nagu nemad minust, miks ma käitun nendega nii halvasti. Samal ajal olen ma jälle hea nende vastu, kes tegelikult ei hooli minust peaaegu üldse. Nad ei muretse mu pärast, ei toeta mind ega hooli minust pooltki niipalju kui minu pere. See pole üldse aus. Ma olen hea nende vastu, kes minule seda vastu ei paku ja samas olen ma halb nende vastu, kes pingutavad minu heaolu nimel nii tohutult palju. See on nii ebavõrdne, totaalselt. See jutt ei puuduta kedagi personaalselt, sellessuhtes, et mul on ju kindlasti ka neid sõpru, kes ka tõesti hoolivad minust ja nad on minuga samasugused, nagu mina nendega, aga ma lihtsalt üldistasin seda pilti, mis tegelikult toimub.
Ma ei tea, miks ma nii teen.