lonely so lonelyyyyy girl

Hakkasin täiesti lambist mõtlema sellele, et kui palju üksikuid inimesi on maailmas ikka. Mitte sellessuhtes, et nagu neil pole naist/meeest, vaid sellessuhtes, et nagu nad on hingelt üksikud. Elusees ei räägita ju kõike ikka hingelt ära ja midagi jääb siiski hinge kriiipima, mingi situatsioon näiteks, millest sa lihtsalt ei saagi mitte kellegile rääkida. Lihtsalt sellepärast, et mitte keegi ei mõistaks, mitte keegi ei saaks aru, kuidas sina seda asja näed ja milline on sinu seisukoht. Kui sul on mingi inimene, keda sa usaldad täiesti 100% , siis ka see inimene veab sind kunagi alt, usu mind. Ma olen noor, aga tegelikult oma vanuse kohta olen ma palju näinud ja palju kuulnud ja väga palju läbi elanud. Ma tean, mis on armastus ning ma tean, kui palju valu selle purunemine kaasa toob. See on ränk. Iga inimene peaks olema selle üle õnnelik, kui kaugele ta on jõudnud juba sellega, et ta elab. Ta on üle elanud häid ja halbu aegu, aga need nõrgemad teevadki enesetapu. Ma olen ka ise seda kaalunud ning ka seda üritanud, kuid see ei ole õige. Võta oma mõistus kokku ja mõtle selle üle põhjalikult järele, kui paljud inimesed sind taga jäävad igatsema ja millest kõigest sa ise juba ilma jääd. Jah, põhjast välja tulla on pikk maa, kuid see on seda väärt!
Liiga räige mõelda, et tegelikult maailm on ikka nii hukas. See ask.fm, no jumal hoidku, mis toimub.. miks on vaja sellist heiti kirjutada, see on liiiiiiga räige. Mina ei mõista siin maailmas enam üldse neid inimesi,  kellel on julgust sellist asja teha. Ausaltöeldes tekib juba viha sellise inimkonna vastu, et jube.

depressioon

Tegin mingi lehe peal sellist testi, et kas ma kaldun deperssiivsusele. Ja testi tulemus oli selline: Kahjuks oled üsna tihti depressiivses meeleolus. See võib juhtuda põhjusel, et alahindad ennast ja pöörad liialt tähelepanu asjadele, mis pole üldse tegelikult nii olulised, kasvõi näiteks halb ilm. Võtad probleeme liialt südamesse ja keskendud neile ülemäära, selle asemel, et märgata muud positiivset. Püüa elu vaadelda natuke teise nurga alt, kõik ei ole sugugi koguaeg halvasti!
See tulemus pani tegelikult mind täitsa mõtlema, kas ma siis võtangi kõike nii südamesse, kas ma siis olengi nii kinnine inimene, kas ma tõesti alahindan ennast sellepärast, et tõsta teiste tuju või olla teistele meelejärele? See asi kohutab mind tegelikult väga, sest mis siis tulevikus veel saama hakkab? Ma pean midagi muutma, midagi oma iseloomus, midagi enda juures.. ma ei saa jääda selliseks.
Loomulikult jääb kõigile selline mulje, et ma olen nagu päike, ainult säraks, ainult naeraks ja koguag on mul hea tuju ja lõbus olla. Kahjuks see on hoopis vastupidine sellele, mis mu sisemuses toimub.. ausaltöeldes ongi seal üks paras tühjus ja ma ei oska kuhugi edasi liikuda ega midagi mõelda. Nõme on ka see, et ma sõltun niiiii väga teistest, ma sean oma elu tempo teiste järgi, ma keeran oma kodused suhted nii perse sellep. et jõuda alati mingiks kellaks kuskile, kuhu mul on vaja mõne sõbrantsi pärast jõuda. Ma teen oma pere elule täiesti lõpu peale seda, ma viin nad sügavikku, samal ajal, kui ma oma sõpradega ringi laaberdan, naerutan ja olen. SEE POLE ÕIGLANE. JA, ma olen juba selle pere värgi kohta ühe postituse teinud, aga no, mis sest.
Ma nii tahan, et mul oleks täielik iseseisvus, et ma teeksin seda, mida ma ise tahan, mitte , et keegi tagant sunniks. Ma olen nõme inimene, ma nii alahindan ennast ja ma ei leia seda, kes ma olla tahan või kelleks ma ennast pean. Kõik minu ümber on inglid, aga ma ei mõista seda.

Imelik, et koguaeg tahan siia midagi kirjutada, aga alati kaovad mõtted ära või siis midagi tuleb ette ja pole aega lihtsalt olnud :) Kuna paljud nõuavad uut postitust, aga ei oska mulle mittemingisugust teemat öelda, siis ma ju ei tea isegi millest rääkida :p
Ma ei tea, räägin äkki siis üleüldse, mida teind olen jne :D
Vahepeal käisime jännuga tlnas :) Vapsje supervinge tripp oli see ju :) Niii vinge oli lihtsalt, nii palju sai naerda. Kõike juhtus :) sai nutetud ja naerdud ja joodud ja räägitud ja mõnuletud ja lebotatud ja mdea, kõike :) Me teeme ka selliseid asju, mida tavalised sõbrantsid ei tee, ma arvan :D ulmekad oleme. :) Ja siis ma ei tea, täiesti värdjad oleme.. tulime rongipealt täiesti lambist maha, kinnisidee oli, et koju me ei lähe.. juhtugu mis tahes. Kuid me läksime :S Samal õhtul pidi ta meile ööseks tulema, kuid ei tulnud. Ikkagi siiderdasime jne.. Ning see öö oli mu jaoks maailma kõige hullem. Ma pole lihtsalt mitte kuradi kunagi ennast magama nutnud.
Siis käisime millalgi rannas jännuga ja.. mineperse ma pole ealeski lihtsalt niipalju naerda saand :D ja nüüd ükspäev käisime kellissaares ka sullamas :)
Nõme, et tal tegelt nii vähe aega mu jaoks on, aga siiski armastan ma teda kõige rohkem.

Ja tegelikult, inimesed.. hoolige üksteisest rohkem, pidutsege, nagu homset ei oleks.. tehke lollusi, pange möllu ja mis peamine.. kui inimene tähendab teile tõesti palju, siis te peate seda ka välja näitama.
Armastage üksteist :)
musi , jän :)

it's not normal anymore

Mind ajab närvi lapsikus. Mind ajab närvi tra kõik see lapsikuse tipp. Okei, igal inimesel on olemas mingi lapsikus, kuid tra piiritle seda palun. Võta oma mõistus pähe.
Ma lihtsalt ei mõista seda, kes tra ajab koguaeg mingit mesijuttu, minul on hea tuju, temal nt sitt, siis tra nahhui milles mina süüüdi peaks olema? Ja kui on minul sitt tuju ja sinul mitte, siis ma ei hakka sõimama sind, vaid ma ütlen, et tra davaite, mul on sitt tuju.. siis hahahaee mm, mis juhtus. TRA VITTUGI EI JUHTUNUD, ei või olla sitt tuju?
Lihtsalt närvi ajab ka see, kui ma olen inimesega mingi tund-kaks koos, saame lihtsalt ülinormaalselt läbi ning siis ta tuleb ja hakkab sõimama.. loomulikult neti kaudu. Tra kerigu vittu, nahhui sellistest asjadest otse ei räägita? No pole see mõistus ikka oma teha.. ma lihtsalt ei mõista seda ühiskonda enam absull.
Siis ma ei mõista seda aski valdkonda enam üldse.. jutt käib mu pliksist Karinist.. nahhui, anonüümselt ikka on siuksed sõimukirjad ja värgidsärgid, aga nahhui kui nii ilusale inimesel halvasti öeldakse, siis kust inimesed selle julguse üldse võtavad midagi sellist öelda? No jah, lamp.

Aga no ma ei tea, ma olen nii väsinud ja tüdinend kõigest. Nii paljud näevad mind hoopis teise Mariena.. siukse särava naeratusega, kes ainult naeraks.. aga see, mis minu sees peidus on, vot see oongi varjatud ja hell koht. Ma ei suuda vist kellegile, mitte kunagi, kõike ära rääkida, mida minu elus tehtud on , mis on toimunud, mida ma ise teinud olen ja kui kaugele olen ma oma piiridest läinud.. ma olen haiget saanud lihtsalt nii tohutult palju, et ma varsti ei oskagi elada enam.
Deep story. fuck you

nothing about you

Ma ei tea, mida mõelda ega selle peale öelda, kui inimesed nii lapsikult käituvad( asi pole üldse tegelikult minuga seotud, aga jah.) Tänu sellele ma alati mõtlen, et mis mõtet on mingitel pubeka eas suhetel, mis lõppevad naguniii ja siis me saame haiget ja siis me ei oska enam nii pea kedagi väärtustada ja üldse armastada.. meil algaks nagu uus teekond. Kuidas kellegil, mõni saab üle, mõnel jääb väga pikaks ajaks arm.

Samas jah.. kui mõelda nendele suhetele, mis nii vara algavad.. üleüldse mingi 10-14,15. Tra, mis kuradi mõte nendel suhetel on? :D et sa saaks lihtsalt pm nii : oujee, mul on poiss/tüdruk, ma musitan teda ja kallistan teda ja armastan teda ja ma olen nüüd kõige vingem inimene maamunal. Sittagi sa oled. Täiesti mõttetus. Ja kaua kestavad sellised suhted? Heal juhul paar kuud ja siis kui minnakse lahku, siis on nii: appi, ta oli mu elu, ta oli mu maailm, ma armastasin teda südamest, nüüd teen eneka, appi, elu on perses, mida ma peale hakkan? Tra vittu, mine oma eluga edasi lihtsalt.. mida sa ennem seda tegid, kui teda ei teadnud? Kuidas saab see armastus üldse nii paari päevaga tekkida? Ja kas on vaja koguaeg siis igalpool kuulutada, et oiii, appi tra nädal sai täis, nüüd kuu. Ole õnnelik, kui sul isegi aasta peaks täis saama või kaks või , kolm või neli.. see juba näitab midagi. Novot, sa ei osanud unistadagi temast.. ja poleks ka mõtet olnud. Ma lihtsalt ei mõista selliseid suhteid. No olgu, parimal juhul jäävad need suhted kestma ja tõesti kestavadki üpris pikalt..aga siis on küll ikka väga õnnelikult läinud. Vot tak.

Ma ei tea, keskendun siiski vaid ühele teemale ning mulle teeb haiget isegi selle suhte kõrvalt vaatamine, võinoh.. enam mitte..aga mul hakkab inimestest kahju. Mul hakkab kahju sellest, et kui inimesele saadetakse sõnumeid sadakorda päevas sisuga: "Kallis, sa oled mu maailm, ma armastan sind tohutult!" ja paar päeva hiljem öeldakse, et ma pole sind kunagi armastanud.. siis jah, kerige põrgu palun need, kes te sellised olete.

that feeling

Mul oleks nagu midagi hinge pealt vaja ära rääkida.. mu süda on täis saladusi ja mõttevälgatusi, aga ma ei oska neid kellegile rääkida, ma ei oska neid isegi sõnadesse panna. Ma ei tea, mis minuga toimub, aga ma olen millegipärast sügavalt solvunud,olen pettunud. Maailmas on ka ikka igasugu inimesi olemas, nagu nt:   http://www.elu24.ee/1241072/video-venemaal-paljastusid-lastekodu-oudust-aratavad-karistusmeetodida
No mismõttes suudetakse olla selline, mismõttttttttes? Tra mis inimestel viga on? Kui ma ei suuda vaadata seda 10sekundist kohe kindlasti rohkem, siis kuidas on võimalik seda suuta filmida, veel rohkem seda ise teha? Mõistus pole absoluutselt oma teha, pisikese pisara poetasin ka selle peale, et mida kuradit need väikesed abitud poisid siis tegema peaks, et nendega nii ei käitutaks? Nothing.. pääsemisteed ei olnudki
.
Tänu sellele jälle ma hakkan väärtustama rohkem neid asju, mis on mul olemas. Mul on kõik, mida ma tahan. vähemalt peaaegu. Ma olen õnnelik, või vähemalt ma mõtlen ennast õnnelikuks. Ma näingi kõigile peaaegu nii kuradima õnnelik ja tore ja vägev inimene, aga kui kõik teaksid, mida ma tegelikult läbi elan, või milline mu elu on, siis jap, not anymore. Muidu jap, mul on olnud väga deepe aegu, isegi vägaväga, aga äkki need ajad ongi teinud minust selle kangekaelse Marie, kindlasti on. Ma olen näinud elu ikka igast küljest..õudne.

Ja siis ma igatsen jälle seda inimest,kellele ma lihtsalt saaksin kõigest rääkida, absoluutselt, Et ta teaks minust kõike kuni iga detailini, ah, ei, ei, ei.

Ja siis ma mõtlen, et tra mul on ju parimad sõbrannad, keda üldse suudetakse tahta ja siis ma jälle mõtlen, et aga jap, me ei tee peaaegu koos enam midagi, ma olengi lihtsalt jäänd üheks mõttetuks hobusearmastajaks.. absoluutselt ei tea varsti pidutsemise tunnetki. Ma olen kinnine inimene juba, ma ei räägi peaaegu kellegile niipalju oma elust, kui kunagi varem, peaaegu midagi ei räägi. Jah, äkki ongi nii parem? dunno

aga jah, enesetunne on sitt, mõttetu, igav.                 tühjus on hinges.

stranger

http://www.youtube.com/watch?v=3_bScDCbFjI lükka  kõigepealt käima see lugu ja ole mõnus.
Ma olen viimasel ajal hakanud mõtlema hoopis teistsugustele asjadele, kui kunagi varem üldse. Ma olen hakanud otsima igas viimaseski negatiivses asjas midagi positiivset, ma olen palju rõõmsam, ma olen õnnelikum, ma olen positiivsem, ma olen toredam.. im just different.
Ma olen hakanud nautima loodust, linnulaulu, metsa, põlde.. ja selles mõnusas õhkkonnas on lihtsalt niiiii kuradima mõnus lihtsalt istuda ja olla ja lasta päikesel ennast võtta.. Või siis teine varjant, ma lähen lihtsalt ratsutama. Ma olen hakanud hhobuseid nautima, ma olen hakanud nende olemasolu nautima. Lihtsalt olemegi keset põldu- mina ja hobune ja ma naudingi seda tunnet ja olukorda. Ma naudin hobuseid. Ma niiivõrd armastan, et mul on olemas need kaks kaks imearmsat olevust, mida ma küll teeksin ilma nendeta..mul on nendega raske, aga ilma nendeta oleks veel raskem. Ja kolmas varjant on see, et ma lähen kas kutsuga välja või lähen ise jalutama või jooksma.. ja appi.. nüüd ma alles tunnen seda tunnet, mis valdab mind peale jooksmist.. ma oleks nagu kuskil teises maailmas käinud, jube rahulolu ja mõnna olek. Megamõnus. Kuna ma hakkasin esimest korda elus üldse jooksmas käima, siis on see tunne ju esmakordne ja aina mõnusamaks see läheb. Olen jooksnud juba tänaseks nädalaks peaaegu iga õhtu ja ma nii armastan seda juba, mul on vajadus minna jooksma või jalutama või rattaga sõitma või jooksma.
Ja muide ma olen hulganisti targem söögi koha pealt. Mida ma kõike sisse omale söön või ei söö, ma üritan hullult jälgida. Üks asi, mis on totaalselt muutunud , on see, et ma söön nüüd ka hommikul, enne kooli. Kuidas ma ennem suutsin nii, et ma hommikul söön, ma ei kujuta ettegi.

Siis ma tahaks rääkida sellest, et ma olen teadlik nendest inimestest, kelle peale ma loota võin ja kelle peale mitte. Ma ei austa enam neid inimesi, kes on olemas vaid mu hiilgeaegadel-tra siis polegi mul teid sitakotte vaja.
Ausaltöeldes olen ma lihtsalt hakanud elust rohkem rõõmu tundma, ma olen õnnelikum inimene.  Kuid samas on need tõusud ja mõõnad igal inimesel ning need tuleb üle elada, mis seal ikka :)
Tundke elust lihtsalt rõõmu ja leidke igas asjas midagi positiivset! :)

mille jaoks?

Mille jaoks tegelikult tahetakse olla nendega, kes sinuga olla ei taha? Mille jaoks avaldada muljet nendele, kellel on sinust pohhui? Mille jaoks käituda ilusti nende inimestega, kes sulle sitta keeravad? Mille jaoks toetada neid inimesi, kes sulle rasketel aegadel selja pööravad? Ma ei oska nendele küsimustele vastata, aga tegelikult ju on nii. Inimesed tahavad olla just nendega, keda sina tegelikult üldse ei huvita. Nii raske on ju tegelikult nii. Peavadki olema siis kõik inimesed nii ülbed ja vastikud ja nõmedad, et sul oleks sõpru? Jah, sest et siis ei sinuga tahetakse olla, siis avaldatakse sulle muljet, siis käitutakse sinuga ilusti, siis toetatakse sind kõige raskematel aegadel. Nii tuleb välja. Nahhui, miks olla siis heasüdamlik inimene, kui sulle sitta keeratakse? Ma absoluutselt ei mõista varsti seda inimkonda enam üldse, sest siin on kõik nii segane.
See teema on puudutanud mind väga otseselt, ma olen kõike seda väga ilusti läbi elanud, sellepärast ma ka tean, millest ma räägin. Ei tasu olla mingi krdi tallalakkuja, saad veel hullemini tagasi. Ei ole mõtet ennast teise ees alandada, sealt saadakse võimu vaid juurde. Inimesed on kõik võrdsed, keegi ei ole võimsam või parem. Jah, nii on.
Praegu ma olen selle koha pealt jubedalt ennast muutnud, ma ei lase enam nii endaga teha, nagu kunagi. Ma olen oma vigadest õppinud ja ma võin kindel olla, et mul on pooole kergem olla ja elada. Ma suhtlen nende inimestega, kes teevad mu meele rõõmsaks, kes on ise ka positiivsed ja ei too mingeid jamasid kaela. Less friends, less problems- kuldsed sõnad sellel juhul. Üldiselt peab üldse hoolega vaatama, keda usaldada ja keda mitte, sest mida vähem sa usaldad inimesi, seda vähem sul ka jamasi on, see on fakt.
Kas sa pole kellegile kunagi öelnud nii- "ta rääkis mulle seda, aga ma ei tohtinud kellegile seda edasi rääkida, niiet palun ära sa ka räägi." ? Kindlasti oled. Ja kas sa ei arva, et see sama inimene, kellele sa nii ütlesid, ei lähe sama jutuga kellegi teise juurde? "ära kellegile räägi" Nahhui, sa juba vedasid ühte inimest sellise ütlemisega alt, niiet see inimene veab kindlasti ka sind alt, nii teavad juba kõik sellest. Nii tekivadki kuulujutud, sest kõik inimesed topivad sinna omaltpoolt veel juurde asju, et jutt ikka lahedam lõppkokkuvõttes tuleks. Ma olen ka kuulujuttude ohver olnud, ning sellest olen ka õppinud usaldust. Keda usaldada ja keda mitte, sellest olenebki kõik.

Ma ei kujuta ette, millest selline mõttelend, sest hetkel on ju kõik korras, aga ma arvan, et pidin ennast lihtsalt hetkel kuidagi väljendama.
have a nice day

illusioon

Istun üksi kodus, rüüpan kohvi ja kuulan muusikat. Kõik on nii mõnus. Käisin ennem õues, sõitsin rattaga, niiii mõnus kuuuvalgus oli ja puha, nagu mingis muinasjutus.
Nüüd hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul päris tuksis see värk.... sellssuhtes, et  perele ma saan alati loota, aga kui nendel on midagi vaja, siis olen ma nii hoolimatu. Nemad ei saa elusees mu peale loota.. sest alati, kui midagi on ,siis tuleb mul midagi vahele ja ma suudan ikka alt ära hüpata. Ma tunnen tegelikult sellepärast ennast nii halvasti koguaeg, et mind ei ole olemas nende inimeste jaoks, kes minust kõige rohkem peavad lugu, armastavad ja toetavad kogu hingest, kes on minu pärast mures, kes tahavad koguaeg et mul läheks hästi, kes on olemas ALATI, igakell. Ma ei tea, miks ma teen niii, et ma ei hooli neist nii, nagu nemad minust, miks ma käitun nendega nii halvasti. Samal ajal olen ma jälle hea nende vastu, kes tegelikult ei hooli minust peaaegu üldse. Nad ei muretse mu pärast, ei toeta mind ega hooli minust pooltki niipalju kui minu pere. See pole üldse aus. Ma olen hea nende vastu, kes minule seda vastu ei paku ja samas olen ma halb nende vastu, kes pingutavad minu heaolu nimel nii tohutult palju. See on nii ebavõrdne, totaalselt. See jutt ei puuduta kedagi personaalselt, sellessuhtes, et mul on ju kindlasti ka neid sõpru, kes ka tõesti hoolivad minust ja nad on minuga samasugused, nagu mina nendega, aga ma lihtsalt üldistasin seda pilti, mis tegelikult toimub.
Ma ei tea, miks ma nii teen.

Nevermind, teen siis oma esimese sellise blogi, mida saavad KÕIK lugeda :) Mul on olnud ma ei tea, mingi 5? blogi ehk :D Praegu ei ole absoluutselt viitsinud blogida ja sellega tegeleda , aga no, nüüd mõtlesin jälle, et pole halb idee :) Ma ei usu, et hakkan siia igast oma päevast detailselt rääkima, aga lihtsalt, kui tuleb isu, siiis kirjutan siia seda, mis pähe tuleb. Palun olge head ja kommenteerige ka eksju :)
Lisan paar pilti kaa :)

No igatahes, mida ma muidu vabal ajal teen? Ma käin vanaema juures ratsutamas, seal on mul 2 hobust, täitsa minu omad :) Siis on mul väike kutsu, õuuuuudne hävitustööline on ta :D kodust pole ka varsti enam midagi alles. Siis ma tsillan väljas, käin jalutamas, rattaga sõitmas ja ma ei teagi, kui mingi äge plaan tuleb, siis 

See blogipost muidu, mille ma nüüd ennem postitasin, see oli vist üks normaalsemaid jutte minu eelmisest blogist. Kõik teised olid.. no mdea- arusaadav, miks see blogi polnud avalik. Ma arvan, või vähemalt loodan, et mu maailmavaade on mingil määral muutunud, võrreldes sellega, mis ma sinna kokku kirjutasin.. kohutav on lugeda seda.  Ja üleeelmine blogi, no ma ei tea, kust ma võtsin selliseid asju üldse? No mõistus ei olnud väga kodus vist. Tahaks väga postitada siia midagi, eelmisest blogist.. aga tõesti, appi, mul on endal vastik lugeda seda juba.

Aga mdea, have a nice day or sth