that feeling

Mul oleks nagu midagi hinge pealt vaja ära rääkida.. mu süda on täis saladusi ja mõttevälgatusi, aga ma ei oska neid kellegile rääkida, ma ei oska neid isegi sõnadesse panna. Ma ei tea, mis minuga toimub, aga ma olen millegipärast sügavalt solvunud,olen pettunud. Maailmas on ka ikka igasugu inimesi olemas, nagu nt:   http://www.elu24.ee/1241072/video-venemaal-paljastusid-lastekodu-oudust-aratavad-karistusmeetodida
No mismõttes suudetakse olla selline, mismõttttttttes? Tra mis inimestel viga on? Kui ma ei suuda vaadata seda 10sekundist kohe kindlasti rohkem, siis kuidas on võimalik seda suuta filmida, veel rohkem seda ise teha? Mõistus pole absoluutselt oma teha, pisikese pisara poetasin ka selle peale, et mida kuradit need väikesed abitud poisid siis tegema peaks, et nendega nii ei käitutaks? Nothing.. pääsemisteed ei olnudki
.
Tänu sellele jälle ma hakkan väärtustama rohkem neid asju, mis on mul olemas. Mul on kõik, mida ma tahan. vähemalt peaaegu. Ma olen õnnelik, või vähemalt ma mõtlen ennast õnnelikuks. Ma näingi kõigile peaaegu nii kuradima õnnelik ja tore ja vägev inimene, aga kui kõik teaksid, mida ma tegelikult läbi elan, või milline mu elu on, siis jap, not anymore. Muidu jap, mul on olnud väga deepe aegu, isegi vägaväga, aga äkki need ajad ongi teinud minust selle kangekaelse Marie, kindlasti on. Ma olen näinud elu ikka igast küljest..õudne.

Ja siis ma igatsen jälle seda inimest,kellele ma lihtsalt saaksin kõigest rääkida, absoluutselt, Et ta teaks minust kõike kuni iga detailini, ah, ei, ei, ei.

Ja siis ma mõtlen, et tra mul on ju parimad sõbrannad, keda üldse suudetakse tahta ja siis ma jälle mõtlen, et aga jap, me ei tee peaaegu koos enam midagi, ma olengi lihtsalt jäänd üheks mõttetuks hobusearmastajaks.. absoluutselt ei tea varsti pidutsemise tunnetki. Ma olen kinnine inimene juba, ma ei räägi peaaegu kellegile niipalju oma elust, kui kunagi varem, peaaegu midagi ei räägi. Jah, äkki ongi nii parem? dunno

aga jah, enesetunne on sitt, mõttetu, igav.                 tühjus on hinges.

stranger

http://www.youtube.com/watch?v=3_bScDCbFjI lükka  kõigepealt käima see lugu ja ole mõnus.
Ma olen viimasel ajal hakanud mõtlema hoopis teistsugustele asjadele, kui kunagi varem üldse. Ma olen hakanud otsima igas viimaseski negatiivses asjas midagi positiivset, ma olen palju rõõmsam, ma olen õnnelikum, ma olen positiivsem, ma olen toredam.. im just different.
Ma olen hakanud nautima loodust, linnulaulu, metsa, põlde.. ja selles mõnusas õhkkonnas on lihtsalt niiiii kuradima mõnus lihtsalt istuda ja olla ja lasta päikesel ennast võtta.. Või siis teine varjant, ma lähen lihtsalt ratsutama. Ma olen hakanud hhobuseid nautima, ma olen hakanud nende olemasolu nautima. Lihtsalt olemegi keset põldu- mina ja hobune ja ma naudingi seda tunnet ja olukorda. Ma naudin hobuseid. Ma niiivõrd armastan, et mul on olemas need kaks kaks imearmsat olevust, mida ma küll teeksin ilma nendeta..mul on nendega raske, aga ilma nendeta oleks veel raskem. Ja kolmas varjant on see, et ma lähen kas kutsuga välja või lähen ise jalutama või jooksma.. ja appi.. nüüd ma alles tunnen seda tunnet, mis valdab mind peale jooksmist.. ma oleks nagu kuskil teises maailmas käinud, jube rahulolu ja mõnna olek. Megamõnus. Kuna ma hakkasin esimest korda elus üldse jooksmas käima, siis on see tunne ju esmakordne ja aina mõnusamaks see läheb. Olen jooksnud juba tänaseks nädalaks peaaegu iga õhtu ja ma nii armastan seda juba, mul on vajadus minna jooksma või jalutama või rattaga sõitma või jooksma.
Ja muide ma olen hulganisti targem söögi koha pealt. Mida ma kõike sisse omale söön või ei söö, ma üritan hullult jälgida. Üks asi, mis on totaalselt muutunud , on see, et ma söön nüüd ka hommikul, enne kooli. Kuidas ma ennem suutsin nii, et ma hommikul söön, ma ei kujuta ettegi.

Siis ma tahaks rääkida sellest, et ma olen teadlik nendest inimestest, kelle peale ma loota võin ja kelle peale mitte. Ma ei austa enam neid inimesi, kes on olemas vaid mu hiilgeaegadel-tra siis polegi mul teid sitakotte vaja.
Ausaltöeldes olen ma lihtsalt hakanud elust rohkem rõõmu tundma, ma olen õnnelikum inimene.  Kuid samas on need tõusud ja mõõnad igal inimesel ning need tuleb üle elada, mis seal ikka :)
Tundke elust lihtsalt rõõmu ja leidke igas asjas midagi positiivset! :)

mille jaoks?

Mille jaoks tegelikult tahetakse olla nendega, kes sinuga olla ei taha? Mille jaoks avaldada muljet nendele, kellel on sinust pohhui? Mille jaoks käituda ilusti nende inimestega, kes sulle sitta keeravad? Mille jaoks toetada neid inimesi, kes sulle rasketel aegadel selja pööravad? Ma ei oska nendele küsimustele vastata, aga tegelikult ju on nii. Inimesed tahavad olla just nendega, keda sina tegelikult üldse ei huvita. Nii raske on ju tegelikult nii. Peavadki olema siis kõik inimesed nii ülbed ja vastikud ja nõmedad, et sul oleks sõpru? Jah, sest et siis ei sinuga tahetakse olla, siis avaldatakse sulle muljet, siis käitutakse sinuga ilusti, siis toetatakse sind kõige raskematel aegadel. Nii tuleb välja. Nahhui, miks olla siis heasüdamlik inimene, kui sulle sitta keeratakse? Ma absoluutselt ei mõista varsti seda inimkonda enam üldse, sest siin on kõik nii segane.
See teema on puudutanud mind väga otseselt, ma olen kõike seda väga ilusti läbi elanud, sellepärast ma ka tean, millest ma räägin. Ei tasu olla mingi krdi tallalakkuja, saad veel hullemini tagasi. Ei ole mõtet ennast teise ees alandada, sealt saadakse võimu vaid juurde. Inimesed on kõik võrdsed, keegi ei ole võimsam või parem. Jah, nii on.
Praegu ma olen selle koha pealt jubedalt ennast muutnud, ma ei lase enam nii endaga teha, nagu kunagi. Ma olen oma vigadest õppinud ja ma võin kindel olla, et mul on pooole kergem olla ja elada. Ma suhtlen nende inimestega, kes teevad mu meele rõõmsaks, kes on ise ka positiivsed ja ei too mingeid jamasid kaela. Less friends, less problems- kuldsed sõnad sellel juhul. Üldiselt peab üldse hoolega vaatama, keda usaldada ja keda mitte, sest mida vähem sa usaldad inimesi, seda vähem sul ka jamasi on, see on fakt.
Kas sa pole kellegile kunagi öelnud nii- "ta rääkis mulle seda, aga ma ei tohtinud kellegile seda edasi rääkida, niiet palun ära sa ka räägi." ? Kindlasti oled. Ja kas sa ei arva, et see sama inimene, kellele sa nii ütlesid, ei lähe sama jutuga kellegi teise juurde? "ära kellegile räägi" Nahhui, sa juba vedasid ühte inimest sellise ütlemisega alt, niiet see inimene veab kindlasti ka sind alt, nii teavad juba kõik sellest. Nii tekivadki kuulujutud, sest kõik inimesed topivad sinna omaltpoolt veel juurde asju, et jutt ikka lahedam lõppkokkuvõttes tuleks. Ma olen ka kuulujuttude ohver olnud, ning sellest olen ka õppinud usaldust. Keda usaldada ja keda mitte, sellest olenebki kõik.

Ma ei kujuta ette, millest selline mõttelend, sest hetkel on ju kõik korras, aga ma arvan, et pidin ennast lihtsalt hetkel kuidagi väljendama.
have a nice day