it's not normal anymore

Mind ajab närvi lapsikus. Mind ajab närvi tra kõik see lapsikuse tipp. Okei, igal inimesel on olemas mingi lapsikus, kuid tra piiritle seda palun. Võta oma mõistus pähe.
Ma lihtsalt ei mõista seda, kes tra ajab koguaeg mingit mesijuttu, minul on hea tuju, temal nt sitt, siis tra nahhui milles mina süüüdi peaks olema? Ja kui on minul sitt tuju ja sinul mitte, siis ma ei hakka sõimama sind, vaid ma ütlen, et tra davaite, mul on sitt tuju.. siis hahahaee mm, mis juhtus. TRA VITTUGI EI JUHTUNUD, ei või olla sitt tuju?
Lihtsalt närvi ajab ka see, kui ma olen inimesega mingi tund-kaks koos, saame lihtsalt ülinormaalselt läbi ning siis ta tuleb ja hakkab sõimama.. loomulikult neti kaudu. Tra kerigu vittu, nahhui sellistest asjadest otse ei räägita? No pole see mõistus ikka oma teha.. ma lihtsalt ei mõista seda ühiskonda enam absull.
Siis ma ei mõista seda aski valdkonda enam üldse.. jutt käib mu pliksist Karinist.. nahhui, anonüümselt ikka on siuksed sõimukirjad ja värgidsärgid, aga nahhui kui nii ilusale inimesel halvasti öeldakse, siis kust inimesed selle julguse üldse võtavad midagi sellist öelda? No jah, lamp.

Aga no ma ei tea, ma olen nii väsinud ja tüdinend kõigest. Nii paljud näevad mind hoopis teise Mariena.. siukse särava naeratusega, kes ainult naeraks.. aga see, mis minu sees peidus on, vot see oongi varjatud ja hell koht. Ma ei suuda vist kellegile, mitte kunagi, kõike ära rääkida, mida minu elus tehtud on , mis on toimunud, mida ma ise teinud olen ja kui kaugele olen ma oma piiridest läinud.. ma olen haiget saanud lihtsalt nii tohutult palju, et ma varsti ei oskagi elada enam.
Deep story. fuck you

nothing about you

Ma ei tea, mida mõelda ega selle peale öelda, kui inimesed nii lapsikult käituvad( asi pole üldse tegelikult minuga seotud, aga jah.) Tänu sellele ma alati mõtlen, et mis mõtet on mingitel pubeka eas suhetel, mis lõppevad naguniii ja siis me saame haiget ja siis me ei oska enam nii pea kedagi väärtustada ja üldse armastada.. meil algaks nagu uus teekond. Kuidas kellegil, mõni saab üle, mõnel jääb väga pikaks ajaks arm.

Samas jah.. kui mõelda nendele suhetele, mis nii vara algavad.. üleüldse mingi 10-14,15. Tra, mis kuradi mõte nendel suhetel on? :D et sa saaks lihtsalt pm nii : oujee, mul on poiss/tüdruk, ma musitan teda ja kallistan teda ja armastan teda ja ma olen nüüd kõige vingem inimene maamunal. Sittagi sa oled. Täiesti mõttetus. Ja kaua kestavad sellised suhted? Heal juhul paar kuud ja siis kui minnakse lahku, siis on nii: appi, ta oli mu elu, ta oli mu maailm, ma armastasin teda südamest, nüüd teen eneka, appi, elu on perses, mida ma peale hakkan? Tra vittu, mine oma eluga edasi lihtsalt.. mida sa ennem seda tegid, kui teda ei teadnud? Kuidas saab see armastus üldse nii paari päevaga tekkida? Ja kas on vaja koguaeg siis igalpool kuulutada, et oiii, appi tra nädal sai täis, nüüd kuu. Ole õnnelik, kui sul isegi aasta peaks täis saama või kaks või , kolm või neli.. see juba näitab midagi. Novot, sa ei osanud unistadagi temast.. ja poleks ka mõtet olnud. Ma lihtsalt ei mõista selliseid suhteid. No olgu, parimal juhul jäävad need suhted kestma ja tõesti kestavadki üpris pikalt..aga siis on küll ikka väga õnnelikult läinud. Vot tak.

Ma ei tea, keskendun siiski vaid ühele teemale ning mulle teeb haiget isegi selle suhte kõrvalt vaatamine, võinoh.. enam mitte..aga mul hakkab inimestest kahju. Mul hakkab kahju sellest, et kui inimesele saadetakse sõnumeid sadakorda päevas sisuga: "Kallis, sa oled mu maailm, ma armastan sind tohutult!" ja paar päeva hiljem öeldakse, et ma pole sind kunagi armastanud.. siis jah, kerige põrgu palun need, kes te sellised olete.