illusioon

Istun üksi kodus, rüüpan kohvi ja kuulan muusikat. Kõik on nii mõnus. Käisin ennem õues, sõitsin rattaga, niiii mõnus kuuuvalgus oli ja puha, nagu mingis muinasjutus.
Nüüd hakkasin mõtlema, et tegelikult on mul päris tuksis see värk.... sellssuhtes, et  perele ma saan alati loota, aga kui nendel on midagi vaja, siis olen ma nii hoolimatu. Nemad ei saa elusees mu peale loota.. sest alati, kui midagi on ,siis tuleb mul midagi vahele ja ma suudan ikka alt ära hüpata. Ma tunnen tegelikult sellepärast ennast nii halvasti koguaeg, et mind ei ole olemas nende inimeste jaoks, kes minust kõige rohkem peavad lugu, armastavad ja toetavad kogu hingest, kes on minu pärast mures, kes tahavad koguaeg et mul läheks hästi, kes on olemas ALATI, igakell. Ma ei tea, miks ma teen niii, et ma ei hooli neist nii, nagu nemad minust, miks ma käitun nendega nii halvasti. Samal ajal olen ma jälle hea nende vastu, kes tegelikult ei hooli minust peaaegu üldse. Nad ei muretse mu pärast, ei toeta mind ega hooli minust pooltki niipalju kui minu pere. See pole üldse aus. Ma olen hea nende vastu, kes minule seda vastu ei paku ja samas olen ma halb nende vastu, kes pingutavad minu heaolu nimel nii tohutult palju. See on nii ebavõrdne, totaalselt. See jutt ei puuduta kedagi personaalselt, sellessuhtes, et mul on ju kindlasti ka neid sõpru, kes ka tõesti hoolivad minust ja nad on minuga samasugused, nagu mina nendega, aga ma lihtsalt üldistasin seda pilti, mis tegelikult toimub.
Ma ei tea, miks ma nii teen.

Nevermind, teen siis oma esimese sellise blogi, mida saavad KÕIK lugeda :) Mul on olnud ma ei tea, mingi 5? blogi ehk :D Praegu ei ole absoluutselt viitsinud blogida ja sellega tegeleda , aga no, nüüd mõtlesin jälle, et pole halb idee :) Ma ei usu, et hakkan siia igast oma päevast detailselt rääkima, aga lihtsalt, kui tuleb isu, siiis kirjutan siia seda, mis pähe tuleb. Palun olge head ja kommenteerige ka eksju :)
Lisan paar pilti kaa :)

No igatahes, mida ma muidu vabal ajal teen? Ma käin vanaema juures ratsutamas, seal on mul 2 hobust, täitsa minu omad :) Siis on mul väike kutsu, õuuuuudne hävitustööline on ta :D kodust pole ka varsti enam midagi alles. Siis ma tsillan väljas, käin jalutamas, rattaga sõitmas ja ma ei teagi, kui mingi äge plaan tuleb, siis 

See blogipost muidu, mille ma nüüd ennem postitasin, see oli vist üks normaalsemaid jutte minu eelmisest blogist. Kõik teised olid.. no mdea- arusaadav, miks see blogi polnud avalik. Ma arvan, või vähemalt loodan, et mu maailmavaade on mingil määral muutunud, võrreldes sellega, mis ma sinna kokku kirjutasin.. kohutav on lugeda seda.  Ja üleeelmine blogi, no ma ei tea, kust ma võtsin selliseid asju üldse? No mõistus ei olnud väga kodus vist. Tahaks väga postitada siia midagi, eelmisest blogist.. aga tõesti, appi, mul on endal vastik lugeda seda juba.

Aga mdea, have a nice day or sth

Tegelikul on ju kõik tegelikult tõusuteel. Kõik sujub, kõik on selline, kuidas ma omale ette kujutan. Aga kas mitte elu polegi üks ettekujutlus? Mina arvan, et on. Tegelikult me kõik ju loodame, tahame ja nõuame nii palju, rohkemat kui üldse pakkuda suudetakse. Kui me saame ühe asja, mida me vägaväga tahame, siis on juba järgmine asi, mida oleks vaja või mida tahaks. Niiet, mina näiteks väärtustan neid asju, mis mul on olemas ja mida ma olen tahtnud-võinoh-üritan väärtustada.
Elu on illusioon.
Ma loon endale etttekujutluse kõigest sellest, millesse m usun.. Ma usun seda, mida ma teen. Ma teen seda, millesse ma usun. Nii ongi kõige lihtsam.
Kui mulle tundub, et see kõik on vale, mida ma teen, siis ma nõrken pooolel teel ja ei tee seda asja lõpuni. Kuigi, iga asi tuleks lõpule viia.
Mul on välja kujunenud need sõbrad, kes on mul alati olemas, kes mind kuulavad just siis, kui mul on neid kõige rohkem vaja. Samas on mul välja kujunenud ka need sõbrad, kellega ma võin ja koos olla, kellega on tore ja hea, kuid nad ei ole need sõbrad, kellele ma kõigest räägiksin või saaksin usaldada või läheksin oma muredest neile kurtma- nad pole lihtsalt need inimesed.
Just rasketel aegadel saabki aru, kes need tõelised on. Neid on vähe. Neid on tõesti vähe. Selliseid inimesi, kes tahavad sind aidata, kes kuulavad ja annavad nõu, kes tõesti saavad sinust aru ja mõistavad ja pakuvad abi kui vaja. Anytime. Aga aitäh, aitäh, et mul vähemalt paar tükki neid on. Kohe kergem on nii.
Tegelikult on ju selgeks tehtud, et inimene saaks üksi ka hakkama, ilma mitte kellegita. Aga tegelikult ju saakski, kuid meil on lihtsalt vaja neid tõelisi, jah just neid.

Tunnen lihtsalt, et minu õlgadel on mingi koorem, mis vajab tühjendamist. Ma vajan teistsugust iseloomu, ma vajan teistsugust isiksust, kui ma praegu olen. Ma ei tohi rippuda inimeste küljes kinni, mitte sõna otseses mõttes, kuid siiski. Ma pean laskma minna. Ma ei tohi nii palju andestada. Jah, Marie, võta ennast kokku. Sõbrad tulevad ja lähevad- see ongi elu. Üks raske seiklus, kus jäävad ellu vaid tugevaimad.


Imelik, et blogipost algas selliste sõnadega: tegelikult on ju kõik tõusuteel. Aga mina pläran hoopis vastupidist teemat. See oli vaja lihtsalt seest välja lasta.. et tekiks mingi kergenduse tunne, aga ei teki ju.
Ma pole vist ammu nii pikalt kirjutanud sellistest asjadest..aga ma pidasin selle endajaoks vajalikuks.
See jutt võis segaseks jääda, aga nojah, ma ei oska paremini seda selgitada.

Siiski on ju praegu kõik suhteliselt normaalne. Tahaks jännuga nvl tlna minna ja plaanime vabsje järgmine aasta egipti kahekesi minna. See oleks vist mu maailma parim aeg. Kogun selle jaoks juba raha ka ja tahaks suvel kuskile tööle ka minna mingiks ajaks :)
Aga davaika, mul pole rohkem mõttteid.

Eeelmisest blogist leidsin sellise postituse.