Tegelikul on ju kõik tegelikult tõusuteel. Kõik sujub, kõik on selline, kuidas ma omale ette kujutan. Aga kas mitte elu polegi üks ettekujutlus? Mina arvan, et on. Tegelikult me kõik ju loodame, tahame ja nõuame nii palju, rohkemat kui üldse pakkuda suudetakse. Kui me saame ühe asja, mida me vägaväga tahame, siis on juba järgmine asi, mida oleks vaja või mida tahaks. Niiet, mina näiteks väärtustan neid asju, mis mul on olemas ja mida ma olen tahtnud-võinoh-üritan väärtustada.
Elu on illusioon.
Ma loon endale etttekujutluse kõigest sellest, millesse m usun.. Ma usun seda, mida ma teen. Ma teen seda, millesse ma usun. Nii ongi kõige lihtsam.
Kui mulle tundub, et see kõik on vale, mida ma teen, siis ma nõrken pooolel teel ja ei tee seda asja lõpuni. Kuigi, iga asi tuleks lõpule viia.
Mul on välja kujunenud need sõbrad, kes on mul alati olemas, kes mind kuulavad just siis, kui mul on neid kõige rohkem vaja. Samas on mul välja kujunenud ka need sõbrad, kellega ma võin ja koos olla, kellega on tore ja hea, kuid nad ei ole need sõbrad, kellele ma kõigest räägiksin või saaksin usaldada või läheksin oma muredest neile kurtma- nad pole lihtsalt need inimesed.
Just rasketel aegadel saabki aru, kes need tõelised on. Neid on vähe. Neid on tõesti vähe. Selliseid inimesi, kes tahavad sind aidata, kes kuulavad ja annavad nõu, kes tõesti saavad sinust aru ja mõistavad ja pakuvad abi kui vaja. Anytime. Aga aitäh, aitäh, et mul vähemalt paar tükki neid on. Kohe kergem on nii.
Tegelikult on ju selgeks tehtud, et inimene saaks üksi ka hakkama, ilma mitte kellegita. Aga tegelikult ju saakski, kuid meil on lihtsalt vaja neid tõelisi, jah just neid.

Tunnen lihtsalt, et minu õlgadel on mingi koorem, mis vajab tühjendamist. Ma vajan teistsugust iseloomu, ma vajan teistsugust isiksust, kui ma praegu olen. Ma ei tohi rippuda inimeste küljes kinni, mitte sõna otseses mõttes, kuid siiski. Ma pean laskma minna. Ma ei tohi nii palju andestada. Jah, Marie, võta ennast kokku. Sõbrad tulevad ja lähevad- see ongi elu. Üks raske seiklus, kus jäävad ellu vaid tugevaimad.


Imelik, et blogipost algas selliste sõnadega: tegelikult on ju kõik tõusuteel. Aga mina pläran hoopis vastupidist teemat. See oli vaja lihtsalt seest välja lasta.. et tekiks mingi kergenduse tunne, aga ei teki ju.
Ma pole vist ammu nii pikalt kirjutanud sellistest asjadest..aga ma pidasin selle endajaoks vajalikuks.
See jutt võis segaseks jääda, aga nojah, ma ei oska paremini seda selgitada.

Siiski on ju praegu kõik suhteliselt normaalne. Tahaks jännuga nvl tlna minna ja plaanime vabsje järgmine aasta egipti kahekesi minna. See oleks vist mu maailma parim aeg. Kogun selle jaoks juba raha ka ja tahaks suvel kuskile tööle ka minna mingiks ajaks :)
Aga davaika, mul pole rohkem mõttteid.

Eeelmisest blogist leidsin sellise postituse.