Mul oleks nagu midagi hinge pealt vaja ära rääkida.. mu süda on täis saladusi ja mõttevälgatusi, aga ma ei oska neid kellegile rääkida, ma ei oska neid isegi sõnadesse panna. Ma ei tea, mis minuga toimub, aga ma olen millegipärast sügavalt solvunud,olen pettunud. Maailmas on ka ikka igasugu inimesi olemas, nagu nt: http://www.elu24.ee/1241072/video-venemaal-paljastusid-lastekodu-oudust-aratavad-karistusmeetodida
No mismõttes suudetakse olla selline, mismõttttttttes? Tra mis inimestel viga on? Kui ma ei suuda vaadata seda 10sekundist kohe kindlasti rohkem, siis kuidas on võimalik seda suuta filmida, veel rohkem seda ise teha? Mõistus pole absoluutselt oma teha, pisikese pisara poetasin ka selle peale, et mida kuradit need väikesed abitud poisid siis tegema peaks, et nendega nii ei käitutaks? Nothing.. pääsemisteed ei olnudki
.
Tänu sellele jälle ma hakkan väärtustama rohkem neid asju, mis on mul olemas. Mul on kõik, mida ma tahan. vähemalt peaaegu. Ma olen õnnelik, või vähemalt ma mõtlen ennast õnnelikuks. Ma näingi kõigile peaaegu nii kuradima õnnelik ja tore ja vägev inimene, aga kui kõik teaksid, mida ma tegelikult läbi elan, või milline mu elu on, siis jap, not anymore. Muidu jap, mul on olnud väga deepe aegu, isegi vägaväga, aga äkki need ajad ongi teinud minust selle kangekaelse Marie, kindlasti on. Ma olen näinud elu ikka igast küljest..õudne.
Ja siis ma igatsen jälle seda inimest,kellele ma lihtsalt saaksin kõigest rääkida, absoluutselt, Et ta teaks minust kõike kuni iga detailini, ah, ei, ei, ei.
Ja siis ma mõtlen, et tra mul on ju parimad sõbrannad, keda üldse suudetakse tahta ja siis ma jälle mõtlen, et aga jap, me ei tee peaaegu koos enam midagi, ma olengi lihtsalt jäänd üheks mõttetuks hobusearmastajaks.. absoluutselt ei tea varsti pidutsemise tunnetki. Ma olen kinnine inimene juba, ma ei räägi peaaegu kellegile niipalju oma elust, kui kunagi varem, peaaegu midagi ei räägi. Jah, äkki ongi nii parem? dunno
aga jah, enesetunne on sitt, mõttetu, igav. tühjus on hinges.
No comments:
Post a Comment