Mind ajab närvi lapsikus. Mind ajab närvi tra kõik see lapsikuse tipp. Okei, igal inimesel on olemas mingi lapsikus, kuid tra piiritle seda palun. Võta oma mõistus pähe.
Ma lihtsalt ei mõista seda, kes tra ajab koguaeg mingit mesijuttu, minul on hea tuju, temal nt sitt, siis tra nahhui milles mina süüüdi peaks olema? Ja kui on minul sitt tuju ja sinul mitte, siis ma ei hakka sõimama sind, vaid ma ütlen, et tra davaite, mul on sitt tuju.. siis hahahaee mm, mis juhtus. TRA VITTUGI EI JUHTUNUD, ei või olla sitt tuju?
Lihtsalt närvi ajab ka see, kui ma olen inimesega mingi tund-kaks koos, saame lihtsalt ülinormaalselt läbi ning siis ta tuleb ja hakkab sõimama.. loomulikult neti kaudu. Tra kerigu vittu, nahhui sellistest asjadest otse ei räägita? No pole see mõistus ikka oma teha.. ma lihtsalt ei mõista seda ühiskonda enam absull.
Siis ma ei mõista seda aski valdkonda enam üldse.. jutt käib mu pliksist Karinist.. nahhui, anonüümselt ikka on siuksed sõimukirjad ja värgidsärgid, aga nahhui kui nii ilusale inimesel halvasti öeldakse, siis kust inimesed selle julguse üldse võtavad midagi sellist öelda? No jah, lamp.
Aga no ma ei tea, ma olen nii väsinud ja tüdinend kõigest. Nii paljud näevad mind hoopis teise Mariena.. siukse särava naeratusega, kes ainult naeraks.. aga see, mis minu sees peidus on, vot see oongi varjatud ja hell koht. Ma ei suuda vist kellegile, mitte kunagi, kõike ära rääkida, mida minu elus tehtud on , mis on toimunud, mida ma ise teinud olen ja kui kaugele olen ma oma piiridest läinud.. ma olen haiget saanud lihtsalt nii tohutult palju, et ma varsti ei oskagi elada enam.
Deep story. fuck you
No comments:
Post a Comment