Hakkasin täiesti lambist mõtlema sellele, et kui palju üksikuid inimesi on maailmas ikka. Mitte sellessuhtes, et nagu neil pole naist/meeest, vaid sellessuhtes, et nagu nad on hingelt üksikud. Elusees ei räägita ju kõike ikka hingelt ära ja midagi jääb siiski hinge kriiipima, mingi situatsioon näiteks, millest sa lihtsalt ei saagi mitte kellegile rääkida. Lihtsalt sellepärast, et mitte keegi ei mõistaks, mitte keegi ei saaks aru, kuidas sina seda asja näed ja milline on sinu seisukoht. Kui sul on mingi inimene, keda sa usaldad täiesti 100% , siis ka see inimene veab sind kunagi alt, usu mind. Ma olen noor, aga tegelikult oma vanuse kohta olen ma palju näinud ja palju kuulnud ja väga palju läbi elanud. Ma tean, mis on armastus ning ma tean, kui palju valu selle purunemine kaasa toob. See on ränk. Iga inimene peaks olema selle üle õnnelik, kui kaugele ta on jõudnud juba sellega, et ta elab. Ta on üle elanud häid ja halbu aegu, aga need nõrgemad teevadki enesetapu. Ma olen ka ise seda kaalunud ning ka seda üritanud, kuid see ei ole õige. Võta oma mõistus kokku ja mõtle selle üle põhjalikult järele, kui paljud inimesed sind taga jäävad igatsema ja millest kõigest sa ise juba ilma jääd. Jah, põhjast välja tulla on pikk maa, kuid see on seda väärt!
Liiga räige mõelda, et tegelikult maailm on ikka nii hukas. See ask.fm, no jumal hoidku, mis toimub.. miks on vaja sellist heiti kirjutada, see on liiiiiiga räige. Mina ei mõista siin maailmas enam üldse neid inimesi, kellel on julgust sellist asja teha. Ausaltöeldes tekib juba viha sellise inimkonna vastu, et jube.
No comments:
Post a Comment